Tuleme tagasi üürilepingute juurde. Juba aasta aega on kehtinud võlaõigusseaduse muudatused, millega on lubatud leppetrahvide kokkulepe, remondifondi maksete panek üürniku kanda jms (vt minu blogi https://raid.ee/blogi). Siiski esineb siinkohal ikka veel arusaamatusi. Eelkõige selles osas, kas neid muudatusi saab rakendada lepingu kehtivuse ajal?
Üldjuhul ei ole seaduste muudatustel tagasiulatuvat jõudu. Nii ka üürisuhtes. Kui lepingu sõlmimisel ei ole kokku lepitud, et üürnik peab kandma kogu hoone korrashoiu- ja parenduskulusid, siis lepingu lisaga seda teha ei saa. Seadusega on konkreetselt kehtestatud, et üürnik peab neid kulusid kandma üksnes juhul, kui selles on lepingu sõlmimisel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
Kui te sõlmisite üürilepingu enne 14. jaanuari 2021. a ja leppisite kokku, et üürnik peab tasuma kõrvalkulusid sh remondifondi, siis on tegemist tühise kokkuleppega ja üürnik võib jätta remondifondi tasumata ja te ei saa seda raha temalt välja nõuda. Seda lihtsalt põhjusel – kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Üürnik, kes on heauskselt remondifondi tasunud, võib üürileandjalt need kulud tagasi nõuda.
Samuti ei või te kallutada üürnikku sõlmima uut lepingut uutel tingimustel ja keeldumise korral lepingu üles öelda, kuna see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Sellisel juhul võib üürnik lepingu ülesütlemise vaidlustada ja nõuda üürilepingu pikendamist. Ja seda nii tähtajalise kui ka tähtajatu lepingu korral.
Lepingu üles ütlemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega ka siis, kui üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude. Näiteks alusetult makstud tasud remondifondi.
Minu blogilehelt https://raid.ee/blogi leiad kõik minu postitused lihtsalt ja korraga. Postitused ilmuvad regulaarselt üks kord nädalas. Ka teiepoolsed kommentaarid ja küsimused on oodatud.
Evi Hindpere
kinnisvarajurist
1.02.22
